Jaaniöö unenägu

Jaaniõhtul hakkas Täpp rääkima.

“Sa pead mee hinda tõstma,” ütles ta oma veinipunaseid sukksaapaid ülespoole venitades.

“Misasja?” Olin päriselt jahmunud. Ma olen täiskasvanud naine ja tean, et mesilasemad ei räägi inimkeeli. Või kui räägivad, siis igatahes mitte mee hinnast.

“Mee hinda. Ma ju näen, kui palju tüdrukud tööd teevad! Nagu Vargamäel! Tulevad veel hilja õhtul, hiigelsuured õietolmukompsud puusade külge seotud. See hakkab neil ju seljale! Ja sa ise kah kükitad õhtul hilja seal peenarde vahel nagu Vargamäe Mari ja lased neil paksudel paskrästastel endale pähe sittuda, ma ju näen küll. Siis, kui mõni teine niisama taevasse vahib!” Täpi suu kõverdus põlglikult – meie Sohvit olid tema tüdrukud mitu korda nõelama pidanud, kui too taru ees lennult tulijaid jõuliste mehelike hüpetega püüda üritas.

Mõnel on siin aega niisama taevasse vahtida, olgu päev või öö. Järgmises elus tahaksin ma kass olla. Mitte toakass muidugi.

“Muide, kus see metsikute lillede niit siis on, millest sa kogu aeg räägid?” jätkas Täpp. “Selline, nagu see Somerseti talunik tegi, ise eile feisbukis jagasid? See väike riba nende roosade tiburitskitega seal maasikamaa kõrval – see pole ju mingi niit! Ostke normaalne traktor ja kündke see keraheina täis maa lõpuks üles, sinna me tahame lilleniitu! Mul tüdrukutele väga meeldiks ja lihtsam oleks ka, ei pea kaugele lendama! Ja sul on vaja talveks meesoojenduskappi, kullake – halloo, lõpeta ära see mee käsitsi soojendamine jõuludeks! Ole enda vastu lahke!” Täpp ulatas mulle tumeda õietolmutera. “Võta, see on nagu haldjatoit!”

Ma olen ise ka vahel rääkinud, et mesilastel on tarus internet – kirjeldades inimestele seda, kui kiiresti info tarus liigub. Aga Facebook? Mesilaste Messenger? Kuulavad õhtuti Spotifyd, kindla peale Bee Geesi?

“Täpp-Täpike, me ei saa mee eest rohkem küsida. Mesinikud on õnnelikud, kui 8 euroga kilo eest mee ära saavad müüa, suurema koguse eest küsitakse kilost viis-kuus eurot… Ja Lätist tuleb mesi hinnaga 3.50… Mul on niigi 10 eurot kilo. Sõpradele kaheksa.”

“Krista!” Täpp tõstis häält nagu õpetaja. “Kas sa ei mäleta, kui sa talve lõpus Retile mett müüsid? Ta tahtis kaht purki ja sina küsisid kaheksa eurot – ja kuidas tal siis suu LAHTI KUKKUS, et mis mõttes, kas need purgid on nii VÄIKESED või, et tema mõtles ikka TERVET KILO?! Või kui Kaire tahtis kilo mett ja sa tegid talle arve kaheksale eurole – ja mis nägu sul oli, kui makstud oli kümme? Inimesed TAHAVAD õiglaselt maksta! Pealegi ma MEELDIN neile, arvesta seda ka!”

Ma polnud kunagi mõelnud, et mesilasemad võivad nii … edevad olla. Minu arust askeldavad nad pimedas tarus ringi ja munevad niisama… kuigi, jaa, nad on väga ilusate naiselike puusadega ja selle meie Täpi olen ma muidugi kuulsaks kirjutanud, aga et ta ise sellest hoolib… “Kuule, Täpike, kust sa seda üldse tead? Seda meemüügi värki? Ja mõtle nii, et ma olin tubli, müüsin mee kõik ära, juba jaanuaris olid ämbrid tühjad ja ma pidin oma püsiklientidele sõber-mesinik Andrese käest mett juurde sebima.”

“Aga müü õiglase hinnaga! Fair trade, tead ju küll! Ja muide, LOOMULIKULT on meil tarus internet. Ma tean kõike!”

Mine metsa, Täpp, ninatark. Valjusti ma seda ei öelnud.

“Kuule, äkki teeks siis nii, et püsikliendid saavad su tüdrukute mett ikka kümne euroga kilo? Ja need, kes tellivad näiteks… no alates kümnest kilost, need saavad kaheksaga?”

Täpp turtsatas. “Aga uutele tulijatele müüd NORMAALSE hinnaga, muidu me hakkame streikima!” Proua võttis puusataskust nutifoni ja nühkis tundlaid vastu ekraani. See nägi välja, nagu sügaks keegi telefoniga nina. “Okei, kui sa muidu rohkem küsida ei julge, paku siis mingeid boonuseid – näiteks tee talutoidu kast. Farm Box! Ma ei näe siin mesilate kodukatel, et keegi seda Eestis pakuks… Sa ju kasvatad aias igasugu värki, isegi su isa ütles, et sulle meeldib muld. Näita inimestele oma aeda! Tee reklaami!”

Oh, Täpp, muidugi pakutakse talutoidu kaste, ma olen ise kunagi Tartus elades sellist tellinud. Aga aeda ma muidugi näitan, see meeldib mulle väga.

Siin on näiteks üks mu segapeenardest – mustad Toskaana palmkapsad, peiulilled, maasikad ja mungalilled.
Minu esimene arbuusipojake – kas ta peabki nii karvane olema?

“Vaata,” jätkas Täpp ja surus oma nutifoni mulle vastu nina. “Ma kuulasin hommikul presidendi kõnet ja võtsin alla selle naiskodukaitse äpi, mida Kersti soovitas. See “Ole valmis” -äpp – meie taru tüdrukud kavatsevad igatahes kõik maailmalõpuks valmis olla! Ja ma võin sulle öelda, et selles äpis on lausa üks kriisiks valmisolemise käsk: otsi endale oma talunik.” Täpp volksutas kelmikalt kõiki viit silma korraga ja jätkas: “Ma täiendan: otsi endale oma talunik, kes peab ka mesilasi! Praegu näiteks saaksid pakkuda mett koos maasikatega – nende juurde on sul ju isegi kaardike olemas!”

I love you, honey! Foto, mis on saanud kaardikeseks. Foto: Piret Aaslaid.

“Ja hiljem, kui sul tomatid kasvuhoones valmis saavad, saad teha aiakasti koos mee ja tomatiga… ja siis mee ja kurkidega… ja siis mee ja nende kellukesekujuliste tšillidega, need on jumala ilusad… või mee ja õuntega… ja kuule, sul on ju arbuusid sel aastal ja pudelkõrvitsad ja Sashal on nüüd lambad, äkki saad temaga koos näiteks tüki lambaliha soovijatele kasti panna! Või saad naabrinaise käest talumune – need tema kanad on sel aastal jube ilusad ja eriti agarad munejad! Tehke koostööd, inimesed! Tehke nagu meie tarus teeme! No ja paned kimbu rohelist ka juurde, sul on ju tilli ja basiilikut ja koriandrit ja jääsalatit ja mmm, need Little Gem salatitupsud on nii head, tüdrukud on neid mulle toonud! Ja nime võid panna minu järgi, mind tuntakse! Täpi talukraam – kohalik ja armastusega kasvanud. “

Täpike oli end soojaks rääkinud ja nägi nüüd välja võitlusvalmis nagu meie president. “Krista, ma tahan, et sa elaksid siin, maal! Saa aru, et sa pead maaettevõtlusest ära elama. Kas tahad, et meie tarud tühjad jääksid? Ja sina… tead, ma tahan, et sa hästi elaksid ja õnnelik oleksid ja et te selle oma rehetare ära saaksite remonditud nagu te meie tarudega tegite, sest muidu… muidu ma lendan ära. Aga ma tahan elada siin. Sa oled mulle meeldima hakanud. Mis siis, et sa mind iga kord tarust üles ei leia… Väike vihje – kui mind munaraamidel pole, siis ma pean parasjagu verandal siestat ja loen! Tead, ma nüüd lähengi – võtsin eile uue e-raamatu alla, “Nipernaadi”, nii nunnu!”

Täpike viipas ühe punases sukksaapas koivaga ja sukeldus tarru tagasi. Pistis siis pea raamide vahelt uuesti välja ja teatas: “Mulle meeldib ka suviti reisida, sel suvel olen juba mitu korda lennus käinud. Olen nais-Nipernaadi! Ja muide, mul on uut telefoni tarvis. Rohkem mälu, palun, mu tütarde pildid ei mahu enam kaardile ära.”

Ja läinud ta oligi. Nojah, jaaniööl pidavadki puud, linnud ja loomad kõnelema ja tulevikku ette ennustama. Aga igatahes selles “Ole valmis” -äpis polnud mingit soovitust oma talunik võtta. Ma vaatasin järele, kui üles ärkasin. Vähemalt selles osas ajas Täpp pada. Nais-Nipernaadi!

Aga võibolla ta helistab ükspäev Kerstile ja laseb selle sinna äppi sisse panna? See jaaniöö-värk käib ju kõik tuleviku ümber?