Katastroof meeturul

Järgnev lugu ilmus Eesti Mesinike liidu ajakirjas Mesinik suvi/2020. Jagan siin seda liidu loal pisut kärbitud kujul, täisversiooni saab lugeda ajakirjast. Ajakiri on suunatud mesindusest huvitatuile, tasuta saavad selle endale liidu liikmed.

Eelmisel suvel Kanadas Montrealis toimunud mesinike esinduskongressil Apimondia lahvatas skandaal. Kongressi käigus toimus võistlus parima mee tiitlile ja seal selgus, et ligi pooled – 45% – võistelnud meed olid võltsitud. Nn mete olümpiale jõudnud petumete rohkus kinnitab fakti, et mee tarneahel on nii pikk ja segane, et isegi selles osalejatest teavad vaid vähesed, mis on see, mida nad mee pähe veavad, pakendavad ja märgistavad. Või on selles äris lihtsalt palju jultunud valemängijaid.

Ka selle aasta mais Brüsselis koostatud ja pikalt oodatud Euroopa põllumajanduse esindusorganisatsiooni ja põllumajandusühistute organisatsioonide ühenduse COPA-COGECA tegevusplaan meeturu päästmiseks ütleb selgelt, et meeturul toimuv on katastroof. Kui kohe ei tegutseta, ei pruugi mesinikud, kelle sissetulekud on suures osas seotud mee müügiga, enam olla suutelised mesindama. Võimalik kaos puudutab enam kui 10 miljoni Euroopa mesilastaru saatust.

Kus väärtus, seal võltsijaid

Toidupettus on sama vana nagu maailm. Mida hinnalisem toiduaine, seda enam petuskeeme selle ümber viitsitakse punuda. Mesi on kahtlemata väärtuslik – peale tervist turgutavate mineraalainete, ensüümide ja bioaktiivsete ühendite on mee mainet aidanud tõsta mesilaste oluline roll keskkonna heaolu hoidmises ja, mis salata, ka müüdid mee võluväe kohta. Suur nõudlus mee järele on see, mis mee petturitele ahvatlevaks teeb. Seega pole imestada, et mesi on kolmas enim võltsitud toiduaine pärast oliiviõli ja piima. Ohustatud toitude nimekirjast leiame ka vanilje, kohvi, õunamahla ja loomulikult maailma kalleima maitseaine safrani.

Meepettus ei ole siiani meedias kuigi populaarne teema olnud, pole ju mee asemel siirupi söömine üldjuhul surmav. Toidupettustest on vast kõige paremini kommunikeeritud 2013. aasta kurikuulsat hobuselihaskandaali – toonane lugu ületas uudiskünnised üle maailma, mäletatavasti leiti toona Euroopa paljudes riikides müügilt veiselihatoitudena pakutavate toitude koostises deklareerimata või valesti deklareeritud hobuseliha – kuigi tegelikult on ostjal kõige lihtsam leida petukraami ikkagi oliiviõlide, piima- ja meeriiulitelt.

Usutavasti hakatakse nüüd mee vastu siiski suuremat huvi tundma, sest viimastel aastatel on meepettus tornaadona hoogu juurde saanud. Sageli kordub neis petuskeemides sõna Hiina. Näiteks ei Kanada ega USA toll võta vastu Hiina päritolu mett – kui USA mesinikud 2001. aastal Hiina maaletoojaid kunstlikult madalate hindadega turu solkimises süüdistasid, kehtestas valitsus Hiina meele tavahinnast kolm korda kõrgemad tollitariifid. Sellest peale ei tule Hiina mesi ametlikult Põhja-Ameerika turgudele, kuid on seal ometi – ärimehed kasutavad nn meepesu kolmandate riikide kaudu.

Kanada leidis aastal 2018, et 23% testitud kaubanduskettides müüdavatest metest on võõrsuhkrutega rikutud. USAs mängitakse veel hullemate arvudega. Näiteks lasid kaks Ameerika juristi, Kent Heitzinger ja Terry Buehler, viimase kahe aasta jooksul kohtulugude raames testida 110 kaubandusest korjatud meepurki. Tulemus on ehmatav – koguni 70% purkides polnud ehtne mesi.

Interpoli andmetel võib keskmiselt kolmandikku kogu maailmas müüdavast meest pidada ühel või teisel moel võltsituks.

Euroopa, suurim mee importija

Euroopa Parlament võttis mee ja mesilaste teema üles 2012. aastal. 2018. aasta raport sätestas, et mesindussektor on ELi jaoks ülioluline ning täidab ühiskonnas keskset osa nii majanduslikult kui keskkonnaalaselt. Samast raportist leiab saadikute soovituste hulgast ka nõude kaitsta turgu võltsingute vastu. 2018. aastal ei vastanud 20% ELi välispiiridel võetud meeproovidest Euroopa Liidu standarditele. Saadikute ettepanekul võeti toona võltsmee impordi tõkestamiseks nõuks kehtestada meetmed mee kvaliteedi hõlpsamaks testimiseks; seada sisse karmim inspektsioon ja kõrgemad trahvid ning täiustada mee märgistamisnõudeid. Viimase osas märgib raport, et märke „väljastpoolt ELi pärit“ asemel tuleks esitada etiketil info mee täpse päritoluriigi või -riikide kohta ja segu puhul märkida riigiti protsendid. Päritoluriigi märkimine polnud toona kohustuslik.

Hoolimata kahe aasta tagusest raportist valitseb Euroopa mesinduses samasugune hädaolukord nagu USAs. Euroliit on maailma suuruselt teine meetootja Hiina järel – siinsed 650 000 mesinikku ja 18 miljonit mesitaru tootsid aastal 2018 rohkem kui 280 000 tonni mett. Peale selle on EL ka suur mee tarbija ja maailma suurim mee sisseostja, kes impordib peaaegu samapalju mett kui toodab. Enamik meest tuleb Hiinast, suur osa Ukrainast.

Tänavu jaanuaris kogunesid Euroopa riikide mesinike esindajad Euroopa põllumajandustootjate katusorganisatsiooni Copa-Cogeca mee-töörühmas, et arutada meeturu hädaolukorda. Suurimad tootjamaad Rumeenia, Ungari, Hispaania ja Itaalia teatasid, et kuna mee hulgihind on nii madal, ei tasu professionaalne mesindus enam ära. Näiteks Ungaris on mitmed tootjad tegevuse juba lõpetanud – neil ei tasu mett müüa, sest kokkuostuhind on kukkunud alla 2 euro kilolt. Hiina mett müüdi 2019. aastal Euroopasse katastroofilise hinnaga 1.26 eurot/kg. Võrdluseks: Hiinas maksab kohalik mesi 10–40 dollarit/kg. Veel võrdluseks – võltsinguteks kasutatava siirupi hind Hiinas on umbes 0,5 dollarit/kg. Hiina „mee“ impordihind läheb paika, kui arvestada, et Euroopasse müüdud Hiina meelaadne toode sisaldab keskmiselt 70% siirupit ja 30% mett.

Mitmed meepakendajad Euroopas lõikavad turuolukorrast kasu. Mee ostuläbirääkimisi lükatakse meevõtuajast üha kaugemale, et suurendada tootjas ebakindlust. Tootjate laovarud aina kasvavad. Turg ei toimi enam nõudluse ja pakkumise suhte järgi – hind on ülimadal hoolimata sellest, et meesaak Euroliidus oli eelmisel suvel keskmiste näitajate järgi kehv.

Euroopa mesinike olukorda halvendab seegi, et võrreldes oma konkurentidega mujal maailmas, on meil suhteliselt kõrged mee tootmiskulud, kõikudes ligi 10 eurot kilo kohta Belgias kuni 1.80 kilo kohta Leedus vahel.

Suund tegudele

Niisiis nõudsid Euroopa mesinikud jaanuarikuisel kohtumisel märgistamisreeglite karmistamist. Näiteks Kreeka oli juba varem kehtestanud kohustuslikuna nõude märkida tootesildil mee konkreetset päritolumaad. Tulemus – kohalike mesinike konkurentsivõime tõusis. Ka ungarlased ei tahtnud jääda ootama Euroliidu tegutsemist, vaid moodustasid eelmise aasta lõpul ühingu European Bee Made, mille eesmärk on kaitsta mett võltsingute eest.

Mesinike nõudmistele järgnes tänavu mai keskel Brüsselis koostatud konkreetne tegevusplaan. Selle meetmetena tahetakse näiteks tõhusamalt kontrollida kolmandatest riikidest sisse toodavat mett ja muuta mee teekond läbipaistvamaks. Ühe konkreetseima sammuna muudetakse mee päritoluriikide märkimine sildil kohustuslikuks riikide ja protsentide tasemel.

Samas on suured tootjad ja pakendajad märgistamise vastu. Nende väitel segab see tarbijat ja pealegi polevat päritolumaal mingit tähtsust, kui tootmisel on järgitud head tava. Ka väidavad mee maaletoojad, et toodete täpne märgistamine ei ole piisav vahend võltsimiste vastu.

Võltsijad käivad testijatest ees

Viimane väide on tõsi – märgistamisest ei piisa, sest petturid on osavad. Võltsmee tuvastamiseks on aegade jooksul kasutatud eri meetodeid. Paarkümmend aastat tagasi kasutati mee analüüsimiseks võõrsuhkrute meetodit – kuid siis õppisid võltsijad tegema riisist suhkruid, mis analüüsis käituvad nagu õistaimedelt pärit suhkrud. Vastukaaluks hakkasid laborid otsima metest õietolmu, et selle abil määrata mee päritolu. Paraku oli meesse oma suva järgi õietolmu lisamine võltsijatele üsna lihtne ülesanne. Apimondial jäid petturid vahele tänu sellele, et seekord võeti näidistest meeproovid uue tuuma-magnetresonantsmetoodika (NMR nuclear magnetic resonance) abil. NMR on kasutusel olnud juba viis aastat, kuid elle kasutamine mee analüüsimisel on uus.

NMR on just seesama meetod, mille kasutuselevõtu nimel sündis mullune “Pealtnägija” saade meepettustest. Toona NMR meetodit Eestis veel ei aktsepteeritud, ka Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud teadusuuringute ühiskeskus (Joint Research Centre) polnud seda heaks kiitnud. Nüüd, aasta hiljem, ütleb VTA toiduosakonna peaspetsialist Merle Laurimaa, et eelmisel aastal sündis otsus hakata ka meil tuumamagnetresonantsmeetodi abil mett analüüsima. „Kahjuks aga puudub Eestis labor, kus oleks võimalik sellist mee analüüsi läbi viia,“ ütleb Laurimaa. „Selleks on amet otsinud laborit Euroopast.“ Kuna töö selle nimel alles käib, et määrata antud analüüsi tegemise ametlik labor ning pärast seda saab võtta meeproove, et tuvastada võimalikud pettused, puuduvad praegu ka andmed, kui ulatuslik võiks olla meepettus Eestis. „Amet on meest uurinud võõrsuhkruid,“ ütleb Laurimaa. „2018. aastal uurisime neljast meest lisatud suhkrute sisaldust, siis võõrsuhkruid ei tuvastatud. 2019. aastal uurisime kolmest meeproovist võõrsuhkruid ja siis sisaldasid kõik proovid lisatud suhkruid.“

Õigluse nimel peab mainima, et NMR-iga mee testimise võimekusega ei saa maailmas hiilata just paljud laborid. Näiteks kogu Põhja-Ameerika peale on selliseid vaid kaks – üks Ameerika Ühendriikides Columbia osariigis ja teine Kanadas British Columbia provintsis. Ja kuigi NMR on praegu olemasolevatest kindlasti parim metoodika, ütlevad nii põhja-ameeriklased kui Apimondia, et ka NMRi puhul ei saa tulemustes 100% kindel olla.

Kas siis võltsmeest ei pääsegi?

Mida siis ikkagi teha saaks, et tarbijani jõuaks õige mesi, mesinik saaks oma tööst tulu ja meevõltsijate hoog raugeks? Üks viis on tõhustada kontrolli. Nii tegi näiteks Kanada suurmesinik Peter Awram. Ta ostis oma perefirmale NMR-aparaadi ja koostab nüüd Kanada meeproovide andmebaasi. Mees tegutseb Kanada toidu järelevalve inspektsiooni heakskiidul; koostööd tehakse ka naabritega USAs, et täiendada kogu Põhja-Ameerika meeproovide ühist andmebaasi. Awrami laboril on tugev seljatagune, näiteks on tal toetus British Columbia põllumajandusministrilt Lana Pophamilt – ministrilt, kes oma mesilaslembuses on tuntud ka kui „mesilasdaam“. Awrami laboris testitud kohalik mesi, mis vastab standartidele, saab külge sildi „Buy B.C.“ ehk „Osta British Columbia mett“. Kas tõesti usub Awram, et isikliku algatusega saab päästa terve regiooni, võibolla isegi terve riigi mesindus? Jah, kinnitab mees uudisteagentuurile CBC: „Me peame meepettustele piiri panema kohe, sest muidu pole viie aasta pärast Kanada mesindust enam olemas.“

USAs ja Suurbritannias katsetatakse toidupetturite vastu toidu jälgitavuse süsteemi – sedasama blockchain süsteemi, mille kaudu saab igaüks jälgida oma paki teekonda ekraanil ja mida soovitab kasutusele võtta ka Euroopa Liidu Copa-Cogeca värske tegevusplaan.

Aga lõpuks otsustab ikkagi tarbija. Ja selleks peava kohalikud (mesindus)organisatsioonid tegema järjekindlamalt tööd selle nimel, et Eesti mett tutvustada, teavitada, tunnustada. Näiteks vaatame Rootsit, kus organisatsioon Rootsi Mesilased on oma üleriigilise projekti „Minu Rootsi mesi” käigus teinud tohutut tööd kohaliku mee propageerimisel ning teisalt tekitanud Rootsi meele ekspordikanaleid. Rootsis seatakse eesmärgiks müüa kohalikku mett mitte tavalise segumeena, vaid anda igale meepartiile erilisi tunnuseid kas päritolu, korjeperioodi või taimeliikide alusel. Näiteks koguti projekti käigus mee lõhnu, maitseid ja värve kirjeldavaid sõnu ja koostöös sensoorikateadlastega koostati Rootsi tüüpilisi meeliike iseloomustav sõnastik. Eesmärk: aidata mesinikel mett asjatundlikumalt turustada. Rootsi meeturul on asjad korras – 90% müügist moodustab kohalik mesi.

Meevõltsijate hoogu aitaks kindlasti peatada tarbijate teadlikkus. Nii Apimondia soovitused meepettuse ohjeldamiseks kui Copa-Cogeca tegevusplaan rõhutavad: teadlikkus. Mesinike, tarbijate, müüjate ja pakendajate teadlikkus ja koostöö nii ametkondade kui riikide tasemel. Lootust annab see, et noorem põlvkond hoolib aina enam sellest, mida ta sööb ja miks ta seda sööb. Meetootjatel, hobimesinikel ja mesindusorganisatsioonidel on seega teha hea hulk teavitamistööd. Kui sellele kaasneksid riigilt selged nõuded mee märgistamise osas, toimiv testimissüsteem ja kaupmeeste huvi esitleda Eesti tootja mesi eraldi riiulil (siin on Eesti mesi, siin mesi mujalt!), oleks teavitamistöö eriti viljakas. Kui tarbija jätab kahtlase meelaadse toote riiulile, olgu see kuitahes odav, oleks meepettustel lõpp. Kes viitsiks keemikuid palgata ja trikitada, kui tema laboritöö järele pole nõudlust?

Mis on meepettus?

  • mee lahjendamine maisi-, suhkruroo-, peedisuhkru-, riisi-, nisu- vm siirupi lisamisega;
  • tarust võetud valmimata mee kuivatamine vaakumkuivati vm tehnilise seadme abil;
  • ioniidide kasutamine mee peenfiltreerimiseks, maitse või värvi muutmiseks;
  • mee geograafilise ja/või botaanilise päritolu varjamine või märkimata jätmine;
  • mesilastele korje ajal lisasööda andmine.