Kuidas pakisaatmist unes näha

Meepurkide pakendamine on tegevus, mille peale mesinikuks hakates kohe ei märka mõelda. Tundub ebaoluline. Aga näiteks täna nägin pakisaatmist unes, palun väga.

Kõigepealt – leppisime juba suvel Sepaga kokku, et meie meepurgid jõuavad tellijate kätte nii taaskasutuspakendis kui võimalik. Kes juba tellinud, teavad, et kojutoomise pakend on meil kõige tavalisem lainepapist karp, ilma kaaneta, meepurgid kaantpidi välja paistmas nagu seened samblast. Olime isegi valmis neid aluseid ise lainepapist voltima, aga saime kohe aru, et selleks kulub esiteks hullult palju auru ja teiseks tekitame ikkagi maailma juurde järjekordsed pakendid.

Siis ajasime juttu armsa loomingulise Liinaga ja tema jagas kogemust ühest väljamaisest farmist, kus oma toodangut rõhutatult just reuse-kastides tellijaile saadeti. Ja ei varjanud nad kuidagi kasti originaalmarkeeringut – kui oli kommifirma kast, panid nad jumala rahus sinna veinipudelid sisse ja läks.

Ja mul välgatas kohe, et selliste kastide kuhjumise all ägab ju hulgifirma Kaupmees, kust me Pärnus oma toidukraami käime ostmas. Muidu paneme oma ostud neisse ülejäävatesse kastidesse, suurtesse, aga mee jaoks oleks vaja väiksemaid. Rääkisin sealsete saalitöötajatega ja need ütlesid, et oi, kui tore, palun võtke jah neid tühje kaste, palun-palun, mis suuruses aga soovite, meile on see suur kergendus!

Kojutoomise-pakenditega oli siis mure murtud. Me ei tekita prügi juurde ja, kui soovite, võtame ka selle aluse kaasa, kui olete meepurgid sellest välja tõstnud.

Aga kui tellitakse pakiautomaati? Siis on tarvis kaanega kasti ja kast ise peab olema meepurkidele paraja suurusega. Ja pehmendusi on vaja ja oh, te teate ju küll, milline hulk plastmass-, vahtplast- ja kileprügi käib kaasas õrna  eseme transpordiga!

Automaadi-kaste otsides avastasin pakendikeskuse. Jeerum, see pood on tõeline pakendijäätmejaama eeljaam, tohutu suur, pakendeid otsast otsani täis. Olen sealt saanud enam-vähem õige suurusega kaste. Ja vahel õnnestub pakendada ka pakiautomaadi-pakke vanadesse, meile saabunud pakiautomaadikastidesse, nii et ärge imestage, kui saate näiteks Itella Smartpostiga Omniva-logodega kasti 🙂

Pehmendused. Purkide saatmiseks on vaja palju pehmendusi! Mullikilet ei taha. Vahtplasti ei taha. Olen kasutanud purkide vahele panemiseks Kaupmehest saabunud kastidest lõigatud papiribasid. Olen neid tükke lõiganud ja sobitanud kasti põhja ja purkide peale ja külgedele. Aga kuni purgid liiguvad, jääb võimalus, et miski saab viga. Tuleb panna veel midagi purkidele ümber täitematerjaliks! Mida siis? Olen katsetanud puiduvillaga (need on need kaunid höövellaastud, mille sees armastatakse hoidiseid pildistada), aga minu meelest jääb see ikkagi kuidagi prügine. Nüüd leidsin siidipaberi. Tundub pehme ja luksuslik ja seda saab taaskasutada. Ägedasti kortsutatud siidipaberit saab kasutada kaartide ja käsitöö tegemiseks või omakorda kingituste pakkimiseks.

Eile mähkisin meepurgid musta siidipaberisse. Seda sai kuidagi palju, aga vähemaga ei julge saata ka. Mähin purke ja vaatan üle ja muretsen, et ehk peaks siidipaberit ikka veidi teistmoodi purkide ümber sättima ja kahju, et ta pakendis vajub ikkagi nässakaks kokku… Aga see siidipaber on must ja näeb äge välja ja ma jään lõpuks tema funktsiooni ja taaskasutusvõimaluste ja väljanägemise tasakaaluga peaaegu rahule.

Aga tahad ju, et inimesel oleks rõõm seda pakendit avada ka! See mõnus vau-tunne! Sellega tegelen järgmised paar tundi. Mul on saanud kombeks teha saajale juurde kaardike ja kirjutada midagi, mis teeks meelele pai. Kirjutan kirja, kleebin lainepapile, et kõlaks muu pakendiga kokku. Nii, tehtud.

Kas midagi veel? Eilsetele kaartidele teipisin lisaks kuivatatud lavendliõie – aitäh, Eveli, sinu lavendliväljadelt on need pärit!

Ja lõpuks, et pakis olev suvi ka lõhnaks suve järele, tilgutan lavendliõiele paar tilka lavendliõli. Selle kinkis mulle just taolisteks katsetusteks Kaie, aitäh! Jälle mitme naise head teod on nende pakkide taga.

Lõpuks panen pakid kinni, tõmban teibi peale, kleebin peale “palun hoidke mu pakki õrnalt”- ja “palun hoidke mu pakki õigetpidi” -kleepsud ja viin kogu oma kalli kraami pakiautomaati.

Pärast möödun kaubanduskeskuse mee-leti juurest ja mõtlen helluse ja vastutusega inimestest, kellele just äsja oma meepurgid teele panin. Nii lihtne oleks mett osta siitsamast, siin ei peaks transpordi eest maksma ja siin oleks odavam ka – aga nemad valisid meid! Ütlen neile mõttes veel kord aitäh ja kujutan ette, millised nad välja näevad. Praegu tean ma kõiki meie tellijaid vähemalt nimepidi ja see meeldib mulle väga.

Lähen raamatupoodi uut Vigala Sassi elulooraamatut lehitsema ja siis koju. Öösel näen unes, kuidas tänased pakikesed – üks Tartusse, teine Rakverre – jõuavad hoopis Vigalasse, sealne aiandusõpetaja (kas Vigalas on aiandusõpe?) avab need ja tal on viis silma nagu mesilasel. Õpetaja harutab purgid – need on kõik katki läinud – paberist lahti ja ütleb: “Just sellist musta siidipaberit mul seemneümbrike jaoks vaja oligi.”

Tore on olla algaja mesinik ja tunda, kuidas üks lihtne pakisaatmine puudutab sind isegi öösel.