Küla toetab

Küla aitab

 

Inimesed on maal tähtsad. Aga ikkagi kirjutan ma kõigepealt hoopis sellest kollasest, kooruva värviga vanast majast, mis oli oluline osa sellest eluliselt oluliste asjaolude komplektist, mille pärast me maale tulime.

See maja on sümbol, mille taga on inimesed. Talu vanaperemees on uurinud kirikuraamatuid ja sellest on näha, et meie sugu on 300 aastat siinsamas talu pidanud. Ilma naljata – teame oma esiisasid aastast 1704, mil siin sündis Mohrize Heinrich, üheksa põlve meist eestpool. No kuidas sa jätab sellise looga maja üksi!? Ei saa kuidagi, seda enam, et minu meelest muutuvad vanad talumajad pirtsakaks, kui nad üksi on, hakkavad jonnima, lähevad hallitama ja muutuvad näost kurvaks… keegi peab ikka kodus olema ja tuld all hoidma.

Aga loomulikult on mineviku toetuse kõrval vaja on ka neid inimesi, kes elavad praegu. Maal on vaja sadat sõpra. Sada sõpra maal on su kiirabi, päästeamet ja pangaautomaat. Kui vaja, käib naaber apteegis, laenab järelkäru, teeb naabrivalvet. Ja naturaalmajandus õitseb – niipalju kui võimalik, me omavahelistes vahetusdiilides raha ei kasuta. Alati muidugi nii ei saa – kui keegi on ikka ekstra tööd teinud ja vaeva näinud, tunneme raha väärtust ka!

Meie küla on üleõuenaabrid Piret ja Mai ja Keijo ja Aadu ja Karl Mihkel ja Hugo ja Deisi, roosikasvataja Silva ja tema kaasa Raivo, mesinikud Tiit ja Anni, ürditalu perenaine Heli, lavendlikasvataja Eveli ja muidugi Ave ja Aila ja Piret, kes elavad küll füüsilises mõttes kaugel (ja mõni neist elab linnas), aga kes olid kambas meie esimeste meepurgisiltide sünni juures… Tunneme, et külaelu kannab!