Mehed saavad suve lõpus kinga

Istun tarude juures ja vaatan elu. Üks mesilane sikutab lennulaual teist, suuremat. Suurem punnib vastu. Ei taha minna. Teine väike tuleb appi, sikutavad koos. Edasi-tagasi, kukerpallitades, lahti rabeldes ja uuesti haardesse võttes tammub see kolmene punt, kuni lõpuks lennulaua servalt alla veereb. Suurem tõuseb lendu ja kaob nördinud põrina saatel minema. Asjalikult sammuvad väiksemad tarru tagasi. 

See mesilaste vabamaadlusmatš on pere iga-aastane rutiin ja märk suve lõpust. Sikutajad on tüdrukud (ehk töömesilased) ja see suur üks nende pere meestest (ehk leskedest). Tüdrukud veavad isaseid tarust välja. Kes on huvitatud, näeb asja siit.

Teadsin seda juba eelmisest suvest. Vaadata polnud jõudnud. Augustis ajab pere oma mehed välja – kõigepealt sunnitakse lesed pere servadesse, vahelaua taha, ei anta neile enam süüa. Visamatel, kes aru ei saa, et aeg on minna, võetakse siis natist kinni ja tiritakse jõuga minema.

Mesilased on ökonoomsed – kes ei tööta, see ei söö. Leski ehk isaseid kasvatab pere ainult siis, kui paljuneda on vaja. Lesed ei korja nektarit, ei ehita kärgi, ei puhasta taru ega ole neist asja laste kasvatamisel. Ainult söövad ja sigivad! Kuigi ma olen kindel, et nende olemasolu on pere heaolu jaoks ülioluline – mida tervemad mehed, seda tervem pere – siis suve lõpus pole toiduga enam laiutada, talvevarud loetakse üle ja keda hädapärast tarvis pole, need surevad ise või visatakse välja.

Kui perel on järgmisel suvel paljuneda vaja, tehakse endale uued mehed.

Sepp vaatas koos minuga taru juures seda meeste väljatõstmise värki ja muutus kuidagi mõtlikuks.

“Kuule, saan ma sulle täna veel kuidagi kasulik olla?” küsis siis mõne aja pärast. Eriti abivalmilt.