Printsess Täpp sai mehele

Pulmalendu mesinik ei näinud. Ju õiendas printsess Täpp oma armuasjad omaette ära, elab ta nüüd ju metsamesilas – selles, mis talust eemal – ja millal enne vabapidamisel elavad loomad ja putukad paarumiseks inimest vajanud on. Aga seda, et pulmalend toimunud oli, sain ma aru kahest asjast.

Esiteks olid targad mesilased septembri algul, kui olin peredele talvetoidu juba andnud ja nemad kõik varud kärgedesse kenasti laiali vedanud, jätnud keskmisele raamile vaba ruumi. Ilus ümar plats. Täpselt Täpile munemiseks paras!

Ja kui paar päeva hiljem uuesti kontrollkärge vaatasin, olid seal munad!

Saate ju aru küll, milline vedamine see Täpil oli – leida endale peika ajal, mil küla peal käib täie hooga meeste väljaviskamine (loe selle kohta mu eelmisest postitusest) ja karm talv on ukse ees! See on sama nagu saada Eestis mehele 60ndates, kui šanss kohata meest, kes poleks abielus, alkohoolik või end juba surnuks või vähemalt haigeks elanud on ütleme muinasjutuline. Täpp sai oma pulmareisiga hakkama ja praeguseks on koorunud juba tema esimesed tütrekesed. Ega neid sel aastal rohkem tule ka, sest – veelkord – mesilased on targad tegelased ja kui kitsad ajad ehk talv ukse ees, ei lase nad emal enam muneda. Tassivad kõik haudumiseks sobilikud kohad lihtsalt mett täis!

No ja praeguseks on Täpp muidugi mehest ilma ka. Elab tüdrukutega metsamesilas ja valmistub vaikselt jõuludeks.

Mesilaste paarumiskäitumisest saab muidugi veel palju dramaatilisema loo teha. Näiteks nagu see, mille ma 1935. aasta Maa Häälest leidsin. See on üks paksude värvidega haleduse ja kurbtuse jutt, ehtne wagga jenoveeva lugude sugulane ja ma kleebin paar katkendit sellest lihtsalt meele lahutamiseks siia ka. Mõni noor filmirežissöör saab ehk ainest nõretavaks miniatüiirnicuks mehetapulooks 🙂 Digarist saab tervet teksti ka lugeda.

Elu ja armastus mesipuus.

….

Aga kui juba algusest peale on ette määratud, et noor printsess peab saama selle mesipuu kuningannaks, kus ta sündis, siis ta peab omale wõtma mehe. Selleks otstarbeks ta läheb pulmalennule, sest loodus nõuab, et abiellumine sünniks kõrgel õhus. Kuninganna walib päewa ja tunni, ja selle järele, kui ta on peatunud hetke mesipuu ees, nagu tahaks ta suruda mällu Paiga, kuhu peab tagasi tulema, ta tõuseb äkki õhku.

Kohe järgnewad talle tuhanded ilased teistest mesipuudest. Kõrgemale ja kõrgemale nad tõusewad üles, kuni nõrgemad isased ei sm»da neile enam järgneda; weel kõrgemale ja kõrgemale, kuni wiimaks tugcwaim kosilane haarab kuninganna kinni. Ainult ühe aimsa hetke kestel nad on ühinenud õhus; hetk hiljem langeb peigmees surnuna alla, ! selle järele, kui on ära antud tema elujõud. Kuninganna ei lahku mesipuusse tagasitulles sellest iial enam ega otsi omale teist armukaaslast.

….

ja teine katke ka, no maisaa, see on võimas:

Hilissuwel saawutab draama oma haripunkti. Isamesilased wäljuwad mesipuust ja soojendawad end päikesepaistel. Tagasi tulles nad topiwad kinni wäljakäigud ja takistawad tööd; nad söövad mett, kuni lähewad paksuks ja raswa ning lõpetawad sõõmingu unega. See ajab töõmesilastel südamed täis. Nad ütlewad endale, et talwe tagawara tuleb säilitada iga hinna eest. Päew hiljem ümbritseb isamesilasi nende unest ärgates wihane emamesilaste kari, kellest igaüks on warustatud mürgitilgaga oma nõela otsas. Amatsoonid tungiwad isastele kallale, leikavad neil tiiwad maha, tükeldavad nende kehad ja wiskawad nad siis mesipuust wälja. Pääsevad mõned üksikud isamesilased, kes aga õhtul, aetuna näljast ja külmast, tulewad tagasi kerjama peawarju. Peawarju andmise asemel tungitakse neile kallale ja hukatakse.