Printsess Täpp

See ema – nimetan ta Täpiks, sest tal on seljal punane täpike – tuli minu mesilasse ootamatult. Muidugi mitte ise, seljakott seljas, vaid mina tõin ta. Autoga. Tallinnast. Kõrvalistmel ta koos nelja teise emaga sõitis. Kõik viis olid punase täpiga ja laulsid kogu sõidu mesilasemade laulu (ja kuigi see viimane tundub kirjanduslik liialdus, on see ometigi tõsijutt). Muidugi nad ei istunud viiekesi kõrvalistmel ega kõigutanud laulu saateks jalgu. Igaüks oli oma saatepuuris ja ma olin neile rätiku ümber pannud, et neil oleks soe ja mitte väga valge. Hämaras tunnevad nad end paremini, emadel möödub ju kogu elu tarus. Ja tarus on pime.

Ma polnud plaaninud sel suvel enam uusi peresid teha. Aga viimasel Tallinnas-käigul neid pakuti – Buckfastid, hea tõuliin, väga soodsalt. Otsustama pidi kohe. Ütlesin jaa. Ootasin neid vihmas, sõitsin siis linna ühest otsast teise neile järele.

Ja nüüd olid nad mul autos ja laulsid. Laulsid mu emad selleks, et teada anda: me oleme siin, me oleme noored ja tugevad ja meie päralt on maailm.

Mesilasema on kaunis. Naiselik, sihvakas, pikk, kumerate puusadega. Kui keegi peaks tundma vastupandamatut kirge teada, kuidas mesilasema kärjel üles leida, siis seda saab teada näiteks siit. Mina tunnen meeleliigutust iga kord, kui juhtun ema kärjel nägema. Ilus hetk, aeg peatub. Ema näitab end mesinikule harva. Ta on tavaliselt pelglik ja püüab valguse eest sügavamale pesaruumi pageda, saatkond kannul.

Eelmine postitus lõppes sellega, et ühe noore ema taru olid herilased tühjaks röövinud ja mina püüdsin teda päästa sellega, et panin juurde naabertaru mesilasi ja mett. Kitsendasin lennuava. Mis emast edasi sai, küsisite te järjelugu.

Järgmisel ennelõunal lähen röövitud peret uuesti vaatama. Tõstan katuse pealt, vaikus. Võtan liistu raamide vahelt. Tavaliselt pistavad mesilased otsekohe ninad välja, kui valgus raamide vahele valgub. Tulevad justkui tervitama. Täna näen kohe midagi, mida ei suuda uskuda. Raam, mille eile tarru tõstsin, see kaanetatud meega raam – see on tühi. See ei olnud küll kõige kopsakam raam, vahest 2,5 kg oli seal mett. Aga ma panin selle eile õhtul ja praegu on kell vaevalt 12! Nii et röövimine käis ka öösel!

Et siin käis sõda,  tunnistab seegi, et mesilased pole jõudnud oma surnud õdesid tarupõrandalt välja tassida. Mesilased armastavad korda – rämpsu veavad nad tarust välja, laibad ka, mustaks saanud õed limpsivad puhtaks.

Herilased, vastupidi, tunduvad mulle räpakad – nad imevad õunamäda ja halvaks läinud liha ja viskavad jäägid enda ümber. Nad närivad katki meekärje, mesilaste tipp-ehitustöö, ja pilluvad vahatükid taru põrandale. Nad hammustavad pooleks mesilased. Ja neid on palju.

Tõstan tarru veel ühe meekärje, võtan välja kaks mesilastest tühja raami ja panen lennuava üleni kinni. ÜLENI! Mul on selleks spetsiaalne piiraja – õhuavadega plekkriba. Taru ette maha sätin üles kaks herilaselõksu – mahlapudelid. Sukelduge, imege, kukkuge sisse! Mis te siis tulete mesilaste õue peale kaklema! Olen herilaste peale tige.

Üks neist nõelab mind kättemaksuks.

Jätan taru terveks päevaks kinni. Mis saab juhtuda – tarus on õhku piisavalt, süüa piisavalt, vett panin. Ja kui uks suletud, ei saa pahad sisse kaklema. Pere saab vaikust ja rahu.

Kui järgmisel hommikul lennuava lahti teen, vajuvad välja laibad. Näen selles head märki – järelikult on tarumesilastel olnud aega ja jõudu koristada. Kuna uks oli kinni, jätsid nad väljavisatava kraami ukselävele. Teen pesa lahti – mesi on alles! Mesilased katavad pisikese pere nelja raami ja mis eriti hea – näen raamide vahel saalimas rahuloleva näoga leskesid (nemad on mesilaspere mehed, keda on minu paarumata printsessil kohe väga vaja läheb) ja mesilased on hakanud moodustama ketikesi! Nad ripuvad üksteise küljes ja kui ma raami üles tõstan, jäävad lehvima nagu kardin. Ka see on hea märk – nad valmistuvad pulmadeks!

Röövimine on lakanud, naabertaru mesilased on mu preili Täpi heaks kiitnud ja mett jätkub. Varsti, varsti läheb pere paarumislennule ja  printsessist saab proua Täpp. Girl, you’ll be a woman soon.

See suure tarurööviga alanud lugu tõotab niisiis õnnelikult lõppeda ja varsti, üsna varsti loodan ma õuel näha midagi sellist.