Sohvi tuli hiiri püüdma

On erakordselt lihtne aru saada, kui kellelgi on majas kassipoeg. Lihtsalt vaata üle inimese sõrmed ja käeseljad – kui need on risti-rästi kriime täis ja haavad ei ole eriti sügavad, on kassipoeg majas. Meil on käed kriimulised. 

Ma olen veendunud, et igas talus peab elama kass. Selline kass, kes rehetoast hiiri püüab (köögist muidugi ka, kui need peaks julgema end sinna pressida). Meil oli küll juba ennegi kass, aga tema… no esiteks on ta linnakass. Obama (kes meie vana blogiga kursis pole, siis neile infoks, et üleni must kassipoeg tuli meile samal päeval, kui Barack Obama sai USA presidendiks, ja kassike laenas sealt oma nime) pole elu sees ühtegi hiirt näinud ega kujuta ette, et hiiri võiks püüda. Veel vähem süüa. Obama arusaam liikuvatest elusolenditest, kes pole inimesed, olgu need hiired või koerad, on ühene: oht! Ja ohu puhul on tõhusaim ära joosta või siis manada ülbe kivinägu ette ja mitte väljagi teha.

Jooksmisega kaasneb veel üks Obama probleem: Obama on küll elurõõmus nagu lõunaosariikide must madonna, aga ta on ka volüümikas nagu lõunaosariikide must madonna. Kui Obama jookseb, hakkab meie vaene vana maja värisema. Ta jookseb aeglaselt, jalad pisut harki vajunud, kõht kartulikotina rappumas. Kui Obama end kõhu alt lakkuda tahab, peab ta ühe käpaga kõhuvoldi üles tõstma, enne kui keelega puhastama ulatub. Ühesõnaga: meie kass on paks. Õieti pole see minu asi siin kassi kaalu narrida, sest see, kes talle süüa ostab ja 100% ülesöötmises süüdi on, olen ju mina. Obama sööb ainult kassikrõbinaid ja minu vet. arstist sõbranna Kaie pahandab minuga alailma, et ma ostan neid supermarketite omasid. Et need teevad paksuks. Aga kassipoodide omad on kohutavalt kallid ja kui ma tööl käisin, ei raatsinud ma neid kalleid osta. No ja maale kolides oli juba niikuinii hilja dieeti alustada. Vana kass magab ju enamiku ööpäevast, käib vahepeal kausi juures söömas, teeb naabri koera ees korraks ülbiku nägu ja keerab siis ahju taga end jälle magama.

Selge, et hiiri selline kass ei püüa. Siis tuligi jutuks Silvaga, kes on minu maaellu integreerumise tugiisik number 1, et tema kass oskab küll hiiri püüda ja tol tulevad varsti pojad. Ja nii saabuski meile Sohvi, puhastverd Koonga-kandi maakass. Praegu kolm kuud vana.

Obama arvates on Sohvi kohutavalt tüütu. Muudkui mängib kogu aeg! Hüppab ringi, sikutab, ajab taga, luurab, kargab vanaprouale kaela peale… Liiga sale, liiga väike, liiga energiline! Vahel äigab vanaproua tüütule väikeloomale käpaga, aga viimasel ajal laseb end aeg-ajalt ka mängule ahvatleda. Aga see lõpeb ruttu, Obama saab tagasi oma tavapärase tõrjuva oleku ja kõpsutab kõhu rippudes välisukse juurde end õue paluma. Või kui ilm on väga külm, siis istub tuulekojas. Ka seal on üsna jahe, aga vähemalt pole seda väikest segajalooma!

Kusjuures Obama ei tõrju sugugi inimesi – talle lihtsalt ei sobi Sohvi äkilised liigutused ja kassipoja energia tundub teda lämmatavat.

Meie, inimesed, oleme loomulikult absoluutselt võlutud. Kassipoeg ju, tema ümber hakkab kogu tegevus otsekohe keerlema, astugu uksest sisse kes tahes! Naabrilapsed käivad harjutamas, kuidas temaga mängida. Ja kuidas sülle võtta, et ära ei “soolistaks”. Ja kuidas mängida nii, et sõrmed-käed terveks jääksid – tuleb lihtsalt dressipluusi varrukas üle sõrmede tõmmata ja loota, et mänguhoos elu eest põtkivad kassikäpad paksust kangast küüsi läbi ei suru.

Sohvi on väänkael ja kange segajaloom. Näiteks siis, kui sina tahad segamatult laua taga istuda,  üritab ta sulle järjekindlalt selgeks teha, et üle ilma kõikidel kassidel on lubatud käia laua peal. Või seisad pahaaimamata külmkapi ees ja valid midagi head suhupistmiseks, tema aga demonstreerib oma osavust ja ronib mööda sind nagu mööda ronimispuud üles, et istuda su õlale ja vaadata kah see külmkapp üle. Ja siis, kui isa tuleb rehetoast kööki, kihutab tema nagu nool isa jalge vahelt läbi, kõigepealt rehetuppa ja sealt hea vedamise korral kuuri. Või kui oled otsustanud oma näidis-meepurkidest uued tootefotod teha ja tema leiab, et see on mingi uus lahe atraktsioon, mida sa talle ehitada püüad.

Aga kõige rohkem loodan ma temast siiski korralikku hiirepüüdjat. Ma ei tea küll, kas tema ema jõudis talle ikka hiirepüüdmise selgeks õpetada, enne kui ta meile saabus. Ja ega Obama hiirteleigus Sohvi jahiinstinkte maha ei vaigista. Et tast ikka üks korralik maakass saaks. Ise on ta küll hakkamas, näiteks praegugi – käisin köögis vaatamas – oli tal õnnestunud biojäätmete ämbrist kanakondid välja tirida ja neid ta seal siis ahne maakassi siin-ma-olen-ja-söön-kõike ilmega ragistas.