Suvelõpu bluus

Paljud küsivad: kuidas teil seal läheb? Päriselt? See ei ole see küsimus, millele saab vastata: hästi. Normaalselt. Aga ma lühidalt ei oska ja pikk jutt tundub jutustamiseks kuidagi ebasobiv. Aga ma oskan kirjutada. Panin ühel päeval kirja, kuidas mu käed, pea ja jalad väikese mesila perenaisena liiguvad. Et kuidas meil läheb.

Uni kaob kella kuue paiku. See meeldib mulle. Kui kuumalaine oli, tahtsin vara tõusta selleks, et veidigi saaks tavalise suvepäeva õhku tunda. 6-7 paiku. Nüüd tõusen ikka enne kuut, et juua hommikuüksinduses oma kohv, vaadata läbi Facebook ja toimetada mõni lugu. Täna on toimetada uusi trenne tutvustav tekst. Jeerum, need uute trennistiilide nimetused – need murravad ju keele! Ma suudan raskusteta öelda taraxacum officinale, aga kuidas öelda sõbrale, et hei, ma käin CXWORXis? Lähme koos tseeiksvorksi?

Mõnikord toimetan oma tekste kasvuhoone ees õunapuu all. Meil on seal väike istumiskoht, mõned mu sõbrad teavad. Külluslik aeg on, võtan kasvuhoonest peotäie päikesesooje kirsstomateid (sordinimega ‘Aedniku rõõm’ – õige nimi!)  ja basiilikulehti. Söön neid õunapuu all. Otsustan, et täna teen korda köögiviljapeenrad ja homseks jätan meetaimed. Ma ei ole moodne, mulle meeldib rohida. On kuidagi teraapiline. Ja korras aed ei ole minu meelest märk raisatud elust. Kurgirohi juba sumiseb, ussikeelepeenar ka. Imelik, olengi terve peenra täis külvanud seda umbrohtu, seda prahipaikade ummistajat. Ussikeel on ilus. Ja hea meetaim.

Kreeke tuleb sel aastal palju. Mis ma nendega teen, vilksatab peas. Olen nördimusega märganud, kuidas mulle on hakanud end külge kleepima vana maa-eestlase muremantra. Pigem olla valmis halvaks, pigem teha nägu, et on kehv värk. Kui tuleb hea saak, on mure, sest siis peab hakkama mõtlema, mida sellega teha. Kui tuleb kehv saak, on mure, sest siis peab hakkama mõtlema, kust midagi asemele saada. Phh! Et ma nüüd vanas eas vinguviiuliks ei hakkaks! Häälestan end tagasi hea-elu-on-normaalsus lainele. Kreeke tuleb sel aastal palju, tähistagem! Ma saan moosi keeta! Vanaema kreegimoos on nostalgia ja lapsepõlv kuubis!

Kõnnin tuppa. Keedan putru ja sööme. Sepp on juba ujumas käinud ja kaob tööriistadega sahvrisse. Me teeme sahvrisse meetuba. Meemaja jaoks ei ole praegu jaksu ega vajadust. Reeglite järgi võime me mett vurritada ka köögis, aga esimese meevõtu ajal vurritasime köögis ja kohe selgus, et see pole funktsionaalne. Meevõtt tähendab, et kõik kleebib. Et mõni mesimumm jääb kärjele ja hakkab köögiaknal valgust nõudma. Et läheb kauem kui plaanitud ja söögiaeg hakkab peale tulema. Et mõni kaanetisetükk kukub maha ja keegi astub peale ja põrand kleebib. Et enne kui sööma saab hakata, tuleb tükk aega koristada. Tahame, et meeasjad oleksid oma toas. Korralikus toas, kus mesi ei puutu kokku võõraste lõhnade ega muu kraamiga, millega ta kokku puutuda ei tohi. Saime äsja vurri ja kaanetamisvanni ja Sepp tegi sahvri pooleks – ühel poolel on nüüd valge funktsionaalne meetuba. Teisel poolel hoidised. Kilekardin käib vahel. Meile meeldib.

Naabritüdruk tuleb läbi. Mõnikord ilmub ta Ämblikmehena, aga täna on ta kuninganna. Maailma kõige armsam külatüdruk, kes teeb kolmandast eluaastast saati head nalja. Kuninganna vuhiseb rattal nii hoogsalt, et kaotab teel ühe oma rippuva tähe-kõrvarõnga. Otsime seda tükk aega rohust. Leiame!

Isa tuleb kartulimaalt. Tema komme on üllatada töödega, mis kohe täna tuleb ära teha. Teame seda juba. Me ei ole üllatunud, kui selgub, et ahah, ma ei saagi minna aeda rohima, sest täna on parim päev hoopis põllul varane kartul üles võtta. Mis siis ikka. Viis vagu, pool tundi, võetud. Rohin pärast.

Lõuna on kell 1. Soojendan eilset kartulivormi. Pakun tomatit mitmel moel – olen teinud satsebelit, adžikat tomatiga, tomatimoosi ja ketšupit. Meil on tomatihooaeg.

Selg teeb pisut valu. Mesitaru kohal kummardades tekib mul paha asend, olen lamavtaru jaoks liiga pikk. Ja korpustaru mett täis korpused on hirmus rasked tõsta! Täna ma ei tõsta. Vaatan täna üle idupered, kelle kolm päeva tagasi tegin. Ühel on kehvasti – ema on veel puuris, üks saatemesilane on surnud ja väljapääsu oma kehaga sulgenud. Ja tarust oleks nagu sõda üle käinud – herilased saalivad kärgede vahel ringi, põrand on surnud mesilasi täis. Röövimine! Need vähesed mesilased, kes veel alles, kas nad võtavad ema vastu? Suudavad nad hauet hoida ja röövleid tagasi tõrjuda? Lasen ema vabaks, tõstan kõrvaltarust juurde kaanetatud mee kärje ja raputan mesilasi juurde. Ehk jäävad pidama? Ehk jäävad ellu? Ema oli näljane ja nö oma mesilasi nii vähe. Kas nad söödavad teda? Nõelavad surnuks? Määrin selga hobusesalviga ja mõtlen, et nüüd saan ma ainult loota, et see ootamatult minu kätte jõudnud emake oleks hoitud.

Muld on varvaste vahel. Küünealused ei lähe küürideski puhtaks. Hea sõbranna, linnainimene, kes nüüd lambaid pidama hakkab, rääkis, kuidas ta käis lambakoolitusel ja oli ainus, kel olid küünealused valged. Ja kuidas ta tundis piinlikkust. Oli valge vares.

Telefonis vilgub meetellimus. Jeerum, meil on küll juba uut mett võetud, aga pakendeid pole! Ja neid puidulaastusid, millega purke karbis polsterdada, pole ka! Ja üldse – sildid ja purgid on nüüd olemas, aga ilusa pakendi peale pole me veel jõudnud mõelda. Higistan. Õnneks helistas hea tuttav ja pakkus end appi mõtlema, kuidas kõik see pakkimise-värk ilusaks tervikuks siduda. Mõtlen, kui mitmes naine tema nüüd ongi, kes on aidanud kaasa meie küla eitede mee sünnile? Olen tänulik.

Teen arve, see laekub peaaegu kohe. Sõidan alevisse ja ostan karbi. Panen meed karpi, sätin ümber mullikilet ja pistan juurde kaardi. Mesi läks!

Õhtuks toon kasvuhoone kõrvalt suvikõrvitsa ja teen sellest kotlette. Muna, juust, riivitud suvikõrvits. Isa kiidab. Ta pole seni kiitnud ainsatki rooga, kus pole liha. Nüüd petsin ära. Oleme koos rõõmsad.

Otsin internetist, millal ja kuidas kuivatada koriandrit. Mu lemmik sel suvel! Jubeda lõhnaga, aga tomati- ja liharoogades võrratu! Ja kuivades saavad seemned hoopis teise lõhna ja maitse. Leian soovituse korjata pundid ja riputada kuivama nagu sibulad, otsapidi paberkoti sees. Et seemned ei kukuks kuivades maha.

Rohin iisopipeenra ära. Ja kapsad. Mu ilusad mustad Toskaana palmkapsad – neist on järel ainult rootsud. Olin lugenud, et lehtkapsast kapsaussid niiväga ei taha. Mul on igal rootsul kümme ussi peal. Lähen üleni kuumaks, jälle higi. Mitte ussidest. Seda juhtub mitu korda päevas. Normaalne naine, normaalsed üleminekuaastad.

Magama ei raatsi minna. Veel üks pilk meetoa aknast tarude poole. Kas mesilased ronivad taru seintel või on nad täna õhtul tarru sisse läinud? Veel üks ringkäik aias. Aidauksed kinni. Veel kord pai naabri koerale. Veel kord jalutada läbi kasesalu metsamesilasse, meie teise mesilasgruppi, ja lihtsalt nuusutada seda magusat lõhna tarude ümber.

Maaleht on mitu päeva voodi kõrval põrandal. Lugeda ei jõua. Mõtlen, et karta pole vaja, aga loll ei tasu ka olla. See on üks lemmikmõtteid Sue Monk Kiddi raamatust “Mesilaste salajane elu”. Homme peaks raamatupidamist tegema. Ja kirjutama ühe peatüki raamatust. Tegema Facebooki postituste-plaani. Vaatama, mis on saanud emast seal tarus. Toimetama paar lugu. Lugema oma lemmik-mesilasblogisid. Istuma tarude kõrval ja vaatama, mis toimub lennulaual. Kitsendama vajadusel lennuavasid. Rohima köögiviljapeenrad. Tooma isale apteegist rohud. Tegema õunamahla. Panen silmad kinni, ei lase kärbsel end häirida. Magan hästi.