Kuidas mesilased vett joovad

Veejoomise kohta on üks armas video – vaata häälega, siis on eepiline nagu stseen “Sõrmuste isandast”.

 

Mesilased – nagu inimesedki – koosnevad suuresti veest ja sellepärast peavad nad iga päev jooma nagu inimesedki. Nad ei joo lennult ega suma vette, vaid otsivad kive, oksakesi, vesiroosi lehti, misiganes ujuvaid objekte, mille peale saaks maanduda ja mille servast oleks mugav oma iminokk vette pista. Seega kui näed mesilast tiigi või kraavi või lombi või tagaõue ujumisbasseini serval, ei ole ta sinna tulnud sind nõelama – kindlasti mitte, sest tal omad asjad ajada – ega ka ujuma (kindlasti mitte – mesilased ei taha märjaks saada, siis ei saa nad lennata; ka oma jalgu ei meeldi neile märjaks teha), vaid lihtsalt vett jooma.

Mesilase joomine näeb välja samasugune, nagu meie joome kõrrest – selle vahega, et mesilane saab oma nokka vastavalt vajadusele nö lahti ja kinni rullida. Mesilased õpivad ruttu käima kohas, kus on neile joomiseks sobivad tingimused. Nende “kohaks” võib olla tilkuv aiavoolik, lemmiklooma joogianum, mudalomp… Kuumadel päevadel võivad nad tarru tassida oma 3 liitrit vett. Erinevalt toidust, mida mesilased kärgedesse ladustavad, ei varu nad vett endale tagavaraks.

Aga taruelu on ju korraldatud nii, et kõik mesilased väljas ei käi. Laias laastus jagunevad nad kaheks – tarumesilased ja lennumesilased. Iga mesilane on oma elu jooksul nii taru- kui lennumesilane, aga las see jääb ühe teise korra teemaks. Niisiis käib lennumesilane joogi järel ja naaseb vett täis imetud meepõiega tarru. Seal annab tulija oma saagi tarumesilastele üle. Üleandmisel toimub suhtlus: kui tarumesilased tormavad tulijale vastu, taipab too, et vett on veel tarvis, ja läheb kohe uuele ringile. Kui vee üleandmine venib, saab lennumesilane signaali, et ahsoo, veeprobleem on selleks korraks lahendatud, ja ei lähe enam vett tooma. Läheb hoopis nektari järele.

Kui mesilaste läheduses pole sobivat veekogu, panevad mesinikud tarude lähedusse välja jooginõu. Selleks sobib näiteks samblaga täidetud madal kauss. Või veenõu, millel ujub “parveke” lauatükist või korgist. Või nõu, mille pühjas on kive, kuhu mesilased saaksid maanduda. Üsna levinud on ka veenõu, mille kraanist vesi aeglaselt tilgub  – tilkadest moodustub vaikselt piki viltu asetatud lauda alla jooksev veeojake.